" ,,Kus? Millal? Kuidas?!" imestasid poisid. ,,Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitsi käes," piiksus Voitinski. ,,Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!" imestasid poisid. ,,Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage, härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus." ,,Mis, mis?!" kiilus vanamees. ,,Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!" ,,Kui mitte teie, siis tingimata härra Slopasev," vastati tõsiselt. ,,Sest kui on ime, siis on ka Kristus." ,,Ivan Vassiljevits!" hüüdis Slopasev oma toast. ,,Kutsub," läks Voitinski ärevaks. ,,Lubage läbi, lubage läbi, härrad." Seekord pääses vanamees õige pudeliga sisse, sest Elbe pikad näpud ei küündinud kuidagi teda vahetama. ,,Lollpea oled sa, Ivan Vassiljevits, seda ütlen sulle südamlikuks sõpruseks," karjus Slopasev sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas
annaabi.ee 
