Uuesti kallale! Kallale!» «Kallale! Hurraa!» karjus rahvahulk meeletult ja vastu kiriku fassaadi käis kogupauk ambudest ja arke-buusidest. Pauk äratas ümberkaudsed rahulikud elanikud unest. Aknad tehti lahti ja sinna ilmusid öömütsid ja käed põlevate küünaldega. «Laske akende pihta!» karjus Clopin. Jalamaid plaksatasid aknad kinni ja vaesed linnakodanikud, kes vaevalt mahti olid saanud ehmatanud pilku heita lärmakale kirikuplatsile täis tõrvikuid, läksid hirmust üleni higistena tagasi vooditesse oma naiste kõrvale, eneselt küsides, kas on Jumalaema kiriku ees mõni nõiasabat lahti või on burgundlased Pariisi tunginud nagu 1464-ndal aastal. Mehed kartsid juba riisumist, naised vägistamist, ja kõik lõdisesid. «Kallale!» kisendasid uuesti argoolased, kuid lähemale minna nad ei julgenud. Nad vahtisid kord kiriku, kord palgi poole. Palk ei liigatanud, kirik aga oli endiselt vaikne ja tühi. Kuid miski jahutas siiski 2 3 8 hulguste indu. «Tööle, sissemurdjad
Kuningatel on ainult eesnimi.» «Tõsti?» 146 «Tõpoolest, ainult eesnimi.» «Noh, olgu, kui see neile meeldib; aga mina kül ei tahaks kuningas olla, nii et mul ainult eesnimi oleks nagu neegril. Aga kuule, kus sa kõgepealt mõled kae-vata?» «Ma ei tea. Mis sa arvad, kui võaksime käile selle vana kuivanud oksaga puu teisel pool Vai.kse Maja jõe, kükal?» «Olen nõs.» Niisiis muretsesid nad üe vana kirka ja labida ja alustasid oma kolmemiililist teekonda. Nad jõdsid päale higistena ning hingeldades ja heitsid maha lahedal kasvava jalaka varju, et puhata ja suitsetada. «See meeldib mulle,» üles Tom. «Mulle ka.» «Kuule, Huck, kui me siit varandust leiame, mis sa kavatsed oma osaga teha?» «Noh, sö on iga päv pirukat ja joon klaasi soodavett ja läen igasse tsirkusse, mis linna tuleb. Vean kihla, et mul on väa lõus.» «Aga kas sa ei kavatse osa ka tagavaraks jäta?» «Tagavaraks? Misjaoks?» «Noh, et hiljem oleks, millest elada.» «Oh, sel pole mõet
annaabi.ee 
