kestnud kodanlikust, painavaks muutunud ja loovust takistavast abielust, olles kahe lapse emana ikka seksapiilne ja köitev. Tuglase-Underi suhtes on Under tugevam, julgem, ausam, tundlikum pool, selles pole kahtlust. Tuglase kirglik meel on mujal kinni, enam kunsti kui maise lembuse teenistuses. (nt:armastuskirjades püüab ta sageli esmalt vahendada kirjandust) Under otsis Tuglasest muidugi ka teejuhti kirjanduses, oma esimest kriitikut ja suunajat. Under on hetkiti ka mürgiselt realistlik oma ülepeaarmumises: "Tean Teid olevat õnneliku teistega, kuid sellest ehk lõpuks olenebki minu õnn. Tõesti: kuis lisab veetlust, kuis ärritab mind teadmine teistest naistest Teie ümber." (Lk 76.) Adson Tuglast imetleb jutuvestja ja kirjanikuna, organisaatorina, sõbrana, ütleb ta "Siuru raamatus" üsna otse (ju on see mõeldud peamiselt selle kohta, miks Tuglas Underile meheks
Mägi taas koos A. Tassaga Norrasse. Mäe hinnang Norramaa suhtes muutus vastavalt olukorrale. Ühel hetkel oli ta veendunud, et halvem ei saa enam kusagil olla. Kui uskuda hiljem levinud anekdootliku variundiga lugu, öelnud Mägi oma arvamuse välja koguni Norra kuningale endale, keda ta juhuslikult olevat kohanud ühe maalimisseansi ajal, teadmata, et möödasammuja, kellele ta valitsevaid olusid kritiseerima hakkas, on maa kõrgeim võimukandja. Ükskõik kui lootusetus meeleolus Mägi hetkiti ka ei olnud, osutus soov end kunstnikuna maksma panna kõigest muust tugevamaks. Sel ajajärgul toimus tema tõeline kunstnikuks kujunemine. Tema selle aja maalides on tunda ning näha impressionistidelt, neoimpressionistidelt ja foovidelt saadud mõjutusi, näiteks täppiva pintslitehnikaga lihtsad intiimsed motiivid, samuti võib tabada tema hilisemale loomingule omast kirgast, seni põhjamaa loodusega harva seostatavat värvipaletti.