Jutuke - Õunkübarad
,,Sa pead seda jooma, alles siis saan edasi talitada."
Kuid Shurei ei vastanud, ainult hingates tasakesti. Elisa oleks hea meelega ära põgenenud
praegu tema juurest, et lennata päikeserohkeis taevastes, unustades kõik mured kuis laps
kunagi, kuid ta ei saanud, tal oli kohustusetunne.
,,Hea küll siis, teeme sinu moodi."
Ta võttis vedelikku suhu ja kummardus Shurei juurde, selle tema suhu kallates. Nende
huuled puutusid hetkeviivuks kokku ja rohu mõrudus pani meest ilmet kortsutama. Elisa
naeris ja tõmbus eemale, asudes taas poolkuivade vingerdavate lehtede kallale. Ta surus nad
haavale ja jälgis imestusega, kuidas nad suurema vere, mis õhu käes juba kallerduma hakanud
oli, endasse imesid, niiviisi rebendi puhastades. Haav oli sügav, lõikas lihani, kuid Halltiib
asetas käed selle peale ja sulges silmad, meenutades sõnajalaõite mahedat kuma metsa
nõiutud öös.
annaabi.ee 
