Sugu määratakse sugukromosoomide poolt. Ka seda võib omakorda jaotada: Putukatel määratakse sugu kvantitatiivselt (sugukromosoomide arvu erinevusega) . Lehetäi emasisendil on 4 autosoomi ja sugukromosoomid X1, X1, X2,X2 isasisendil 4 autosoomi ja X1, X2. Heteromorfsed sugukromosoomid ühe soo, tavaliselt isaste sugukromosoom on heterokromatiinne ja vajalik on geeni doosi kompensatsiooni mehhanism Heteromorfsete kromosoomistiku puhul veel 2 võimalust isasheterogameetsus ja emasheterogameetsus (linnud, liblikad ja maasikad...) Isasheterogameetsuse puhul jaotub omakorda: Isasaisendidtel küll morfoloogiliselt erinevad sugukromosoomid, kuid sugu määratakse autosoomide ja X kromosoomide suhtega, sealjuures on Y kromosoom vajalik fertiilse isase tekkeks Soo määramisel on oluline Y kromosoom (imetajatel, taimedel)
järglaskonnas. Krossingover on alati retsiprookne ning selles osalevad vaid kaks kromatiidi bivalendi neljast kromatiidist (tavaliselt mitte-õdekromatiidid). Seetõttu puudutab krossingover vaid kahte neljast meioosis tekkinud rakust. Krossingover tekib komplementaarsete DNA ahelate murru ja taasühinemise läbi sünaptonemaalse kompleksi moodustumise käigus. Pahhüteenis toimunud krossingoveri kohad on diploteenis nähtavad kui kiasmid. Heteromorfsete bivalentide analüüsil näidati, et ema- ja isapoolsed kromatiidid jäävad alati kiasmist ühele poole, mis tõestab tsütogeneetiliselt, et kiasmid tekivad krossingoveri tagajärjel (mitte vastupidi). Tüüpilises bivalendis on vähemalt üks kiasm. Kui karüotüübis on erineva suurusega kromosoomid, siis on suuremates kromosoomides tavaliselt rohkem kiasme (mõnikord 6- 8). Näiteks inimese spermatotsüütides on keskmiselt 50 kiasmi: suurtes kromosoomides
annaabi.ee 
