emasisendi Kogu genoom määrab soo näiteks mesilastel, kus diploidsed isendid on emased või töömesilased, viljastamata munarakust aga arenevad haploidses isased (lesed) Sugu määratakse sugukromosoomide poolt. Ka seda võib omakorda jaotada: Putukatel määratakse sugu kvantitatiivselt (sugukromosoomide arvu erinevusega) . Lehetäi emasisendil on 4 autosoomi ja sugukromosoomid X1, X1, X2,X2 isasisendil 4 autosoomi ja X1, X2. Heteromorfsed sugukromosoomid ühe soo, tavaliselt isaste sugukromosoom on heterokromatiinne ja vajalik on geeni doosi kompensatsiooni mehhanism Heteromorfsete kromosoomistiku puhul veel 2 võimalust isasheterogameetsus ja emasheterogameetsus (linnud, liblikad ja maasikad...) Isasheterogameetsuse puhul jaotub omakorda: Isasaisendidtel küll morfoloogiliselt erinevad sugukromosoomid, kuid sugu määratakse
Konserveerunud sünteenia inimene-hiir puhul. Interkromosomaalsed duplikatsioonid sagedased eukromatiinis, intrakoromosomaalsed duplikatsioonid sagedased peritsentromeeresetes alades. Kromosoom 2 homoloogseid järjestusi leidub 11 erinevas inimkromosoomis. Duplikatsioon võib olla ka osaline (duplikatiivne transpositsioon). Homoloogia inimese X ja Y kromosoomi vahel: Autosoomsed kromosoomid on peaaegu identsed olles seega homomorfsed. Imetajate sugukromosoomid on heteromorfsed. X submetatsentriline 160 Mb, Y kromosoom akrotsentriline - 50 Mb, suur osa heterokromatiinne . Eripäraks X ja Y puhul suure hulga reproduktsiooniga seotud geenide koondumine. Suured regioonid homoloogsed, algselt homomorfsed. Võimelised paarduma tänu pseudoautosomaalsetele regioonidele (inimesel PAR1 ja PAR2). Y kromosoomid liigiti väga erinevad. Paljud X-seoselised geenid omavad inaktiivseid homolooge Y-s,
annaabi.ee 
