Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
n. laenumehed
ehk vasallid. Tasuks sõjalise või muu teenistuse või teenete eest anti vabu maid laenumeestele
laenuõiguse alusel või anti neile kasutada teatavad maaisandale kuuluvad maksud, mida teatava
maa-ala pärismaalased olid kohustatud maksma, kuigi paavst Gregorius IX 12. II. 1236 oli ära
keelanud kümnist laenuks anda (nec infeudentur decimae, U. B. 144). Laenumehe kohuseks
maaisanda vastu oli sõjateenistus (hervart) ja õueteenistus (hovevart, hofvart; v. A. v. Transehe-
Roseneck, Zur Geschichte des Lehnswesens in Livland, I, 1903, lk. 33 jj.).
Mõni piiskopp mõtles vasalle ära kasutada ka kiriku ja piiskopi poole hoidjate vastristitute
kaitseks paganausuliste ehk paganausu poole hoidjate vastu, andes neile asukoha maaalal
mõlemate vahel. Ka Innocentius IV manitseb vasalle 1245 3. IX. (U. B. 186), et nad kaitsku