Keskaeg (varakeskaeg, kõrgkeskaeg, hiliskeskaeg)
Keskaeg kujutas endast sügava religioossuse ajastut. Katoliiklus polnud mitte
ainult usk, vaid ka ideoloogia, mis mõjutas igapäevaelugi.
Feodalism keskajal võib määratleda, kui ühiskonda korraldavat normistikku, mis reguleeris kahe
vaba inimese, lääniisanda ja vasalli suhteid. Feodalismi iseloomustas killustatuse, konflikide ja
ebakindluse olukorras tekkinud kollektiivne ringkaitse.
MIKS NIMETATI FEODAALÜHISKONNAKS?
Euroopa oli jagatud paljudeks kuningriikideks, hertsogiriikideks, piiskopkondadeks jm.
riikideks. Põhiline rikkuse allikas oli põllumaa. Feodaalne maa inimeste valitsemise viis
kujunes välja 10. sajandi Prantsusmaa. Vastutasuks sõjalise teenistuse eest andsid
kuningad maad ülikutele ja rüütlitele, kes rentisid seda edasi oma vasallidele. Iga vasall
pidi vanduma läänitruudust oma senjöörile. Senjööride maad harisid talupojad, kes maksid
maa kasutamise eest tööpäevade ja andamiga. Paljud kloostrid kasutasid oma rikkusi