ja sisselangenud suuga kohmaka inimesena. Goya tegeles ka graafikaga.Tuntuimad on ofordiseeria ,,Kapriisid" ja 82 lehest koosnev seeria ,,Sõjakoledused".Neil töödel kujutas ta elajalikke inimesi, keda valitsevad madalad kired ja tumedad jõud. Sajandivahetusel maalis Goya kaks tööd, millel kujutab alasti ja riietatud naist sarnases poosis. ,,Alasti maja" ja ,,Riietatud maja".Tööd paistavad silma särava teostuse poolest.Maalidel kasutas modellina Alba hertsoginnat, kes oli Goya armuke. Vanaduspäevad veedab Goya üksinduses- surid naine ja lapsed, jäi vaid üks poeg.Goya oli kaotanud kuulmise. Ta elas eraklikult oma maamajas, kus maalis oma maja seintele töid, mis on fantastilised, veidrad ja sünged. Elu viimased viis aastat veetis Goya Prantsusmaal,kuhu põgenes Hispaanias suureneva reaktsiooni eest ja kus suri 16.aprillil 1828.a.
sellel ajal elanud. Lühiromaanis on palju tegelasi, kuid räägitakse peamiselt Printsess de Cléves'ist, härra de Cléves'ist ja härra de Nemoursist. Teose põhiidee on moraalsus ja kõlbulikkus ning see keskendub dilemmadele, mis võivad tabada ka kõige vooruslikumat inimest, sõltumata tema sotsaalsest staatusest. Lugu algab õukonna kirjeldusega, tutvustatakse kuningat, kuningannat, hertsoginnat ning härra de Clèves'i. Printsess de Clève'ist luuakse alguses salapärane mulje. Naise kohta ei saa kohe kõike teada peale selle, et ta on ilusaim naine, keda õukonnas on nähtud. Samuti peeti ilusaimaks meheks härra de Nemoursi, kellesse printsess armus. Huvitav on see, et autor kujutab armunud peategelasi kõige ilusamatena. Pärast printsessi ja härra de Clèves'i abielu toimub ball, kus naine näeb esimest korda härra de Nemoursi
Kogu määratu piin, mida Julien on pidanud läbi elama, saab tasu, kuid plaani sisse käib ka punkt, et oma kiindumust ei tohi Julien mingil juhul näidata see hoiab naise maas . Mathilde' kiindumus oligi sellepärast imelik, et ta kartis ja vihkas ideed tugevast mehest, kes ta kanna alla suruks, ometi igatses ja tahtis ta just seda. Varsti jääb Mathilde rasedaks, ja tema isale rääkimine on päris raske. Markiile ei mahu pähe mõte, et tema tütar, kellest ta tahtis hertsoginnat teha, abielluks mingi väikese Julien Soreliga, puusepa pojaga. See nimi on kummitanud Julieni läbi terve raamatu. Markii teeb tast oma tütre au päästmiseks Julien Sorel de la Vernaye, on isegi peaegu nõus neid laskma abielluda, kui kõik rikub ära kiri proua de Rénalilt (hiljem, kui Julien vanglas on, tuleb välja, et kirja kirjutas tegelikult üks kirikuõpetaja kelle juures pr Renal pihil käis ja proua kirjutas ainult kirikuõpetaja sunnil selle ümber)