Esimesed eestlastest haritlased
J.Peterson. Tema
looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Juba gümnaasiumi päevil tegi ta keelealast
kaastööd Rosenplänteri ,,Beiträgele". Ta tõlkis C.Gananderi teose ,,Mythologia Fenninca"
(,,Soome mütoloogia") rootsi keelest saka keelde. Teos ilmus 1822.aastal ,,Beiträges" ja
sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad, pannes aluse meie
pseudomütoloogiale.
Tema luuleloomingu põhiosa on heroilisfilosoofilised oodid ja karjaselaulud ehk
pastoraalid. Oma oodides tugineb ta kreeka, rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Peterson
ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust ning armastust (,,Inimene", ,,Sügise", ,,Sõprus").
Friedrich Robert Faehlmanni õhutusel asutati Õpetatud Eesti Selts. 1843.a 1850.a oli ta
selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes oli Eesti mineviku romantiline austaja, eesti
rahva vaimumaailma ja keele rikkuse imetleja. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid.