hunti ning pettusid, kui hunt oli järsku inimene, kes igatses õrnuse ja headuse järele. Vahetevahel suutsid hunt ja inimene ka koostööd teha ning teineteist tugevdada. Üksiolemine ja sõltumatus ei olnud talle sooviks ega sihiks, vaid see oli tema saatus. Stepihunt kuulus enesetapjate kilda. Sellist liiki inimesed on näiteks kunstnikud, kellel on justkui kaks hinge. Üksikutel õnnehetkedel sünnivadki suured kunstiteosed. Stepihundi silme läbi on kodanlus mõttetu, võlts. Hermines näeb Harry oma alateadvuse naiselikku poolt. Hermine on lohutaja ja õpetab Harryt tegema asju, milleks ta varem aega pole leidnud (õpetab Harryt tantsima, viib ta maskiballile). Pablo kehastab meest, kes Harry ei ole (nägus, mängib saksofoni). Pablo aitab Harryl maagilises teatris läbi elada uskumatuid nägemusi. Marias koonduvad füüsilised naudingud, meelte- ja armurõõmud. Kõik need kolm on justkui peeglid, mis aitavad Harryl taasavastada oma unustatud tahke.
piinavate teraapiate: uuritakse tema alateadvust, äratatakse tema uinunud meeled ja tundlikkus praktilise seksuaalteraapia, tantsuteraapia, muusika ja isegi psühhodeelsete droogi tekitatud kogemuste abil. Psühhoanalüüs muudab ,,Stepihundi" otsekui tagurpidi kujunemisromaaniks: küüniline ja vananev Harry Haller õpib lahti ütlema väärtusest, mis on põhjustanud tema viletsuse ja taastama nooruse terviklikkust ja süütust. Oluline etapp Harry tervenemises on kohtumine Herminega. Hermines näeb Harry oma alateadvuse naiselikku poolt. Hermine on lohutaja, ta võtab Harry emalikult oma tiiva alla ja õpetab talle lihtsaid asju, mille kaoks Harry pole varem aega leidnud. Juba esimesel kohtumisel Herminega ilmub Harryle Surematu, Goethe, kes manitseb, et ei maksa end mitte liiga tõsiselt võtta, sest tõsidus on ajalik, kuid nali igavikuline. Hermine on lahtine uks, mille kaudu jõuab Harryni elu. Hermine ise on aga
annaabi.ee 
