Kirjandussemiootika
Selle mõtte selgitamisel nimetab Eliot J. L. Lowesi, kes nuhkis välja kõik raamatud,
mida Coleridge oli lugenud ning kust laenanud oma poeemidesse kujundeid ja fraase.
Lowes ei kavatsenud poeeme l u u l e t e o s t e n a arusaadavamaks teha (teda
huvitas protsessi uurimine). Ometi haarasid paljud kirjandusteadlased sellest
meetodist kinni, otsekui pakuks see võtme iga luuletuse mõistmiseks – kui autor
vähegi reedab, et on üldse midagi lugenud. Hermeneutikaharrastajad tahaksid näha
kõikides kirjandusteostes mõistatust ning sellest saab alguse seletuse ja mõistmise
segiajamine. Pärast Elioti näidendi “Kokteiliõhtu” lavastamist täitsid ta postkasti mitu
kuud kirjad, kus pakuti üllatavaid lahendusi näidendi arvatavale šifreeritud
tähendusele. Tegelikult, ehkki nad seda ise ei teadnud, olid nad lahendamise lõbuks
mõistatuse ise leiutanud.
Luuletust võib küll seletada, uurides selle koostisosi ja sünnipõhjuseid; ja
annaabi.ee 
