Lestad tavaliselt tugevatesse mesilasperedesse ei tungi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Sipelgatest tülikamad on meil mullamurelased, kes võivad mesindusele tunduvat kahju teha. Nad ehitavad oma kaevandpesi mullas või pesitsevad kändude koore ja kivide all. Kui nad tarude toppematerjalis hakkavad pesitsema, siis on neid sealt üsna raske välja ajada. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Mesilashunt (Lisa 3) on välimuselt herilasega väga sarnane putukas, kuid pea on tal tunduvalt suurema ningvarustatud tugevate suistega. Emane mesilashunt uuristab 25 - 40 päevase elujooksul lagedale, rohukamarata maapinda 4 - 8 pesa, kuhu ta paneb kõikidesse pesadesse 3 - 8 surmatud mesilast ning muna muneb ta ainult ühe mesilase rindmikule. Kuna mesilased on ainsad kes sobivad mesilashundi vagla söödaks, siis on mesilashundi elu ilm mesilasteta võimatu. Vaglast areneb välja nukk, mis talvitub ja valmik väljub kevadel.
silma torkavast kaitsevahendist olgu selleks siis mürk, ebameeldiv maitse vms. Tihti on selleks värvukombinatsiooniks punane ja must või kollane ja must. Sellest hoiatusvärvuse signaalist saab ka inimene aru. Varje ja hoiatusvärvused on mõlemad ka kaitsevärvused. Mõnele liigile tuleb kasuks sarnasus teise liigiga nn. mimikri . Mitmed kahjutud maod sarnanevad mürgiste madudega, kägu sarnaneb raudkulliga, mitmed putukaliigid sarnanevad herilasega. Nendel õiekärbestel on üks paar tiibu, aga herilastel kaks. Kohastumused avalduvad ka sellistes keerulistes käitumisiseärasustes nagu talveuni, ränne, hoolitsus järglaste eest. Toome näiteid loomade enesekaitse (kohastumuste) kohta. Loom võib olla väga väike ja elada ökoniššis, kus tal vaenlasi ei ole. Vagelvastsed naftaloigus, kus nende olemasolust ei tea teised liigid. Tagasi ju keegi sealt ei pääse. Liblike tiibadel pisut hallitanud ja vana puukoore muster,
annaabi.ee 
