Religioon õhtumaises kultuuris
tõlgendamine suuresti iibli lugemisele ja tõlgendamisele nii looduse kui ka pühakirja puhul
jääb tõeline tähendus tabamata, kui ei osata sügavamaid sümboolseid tähendusi esmaste taga
näha.
Augustinus formaliseeris allegoorilise tõlgendusprintsiibi peajooned ning varustas selle
semiootilise teooriaga, mis andis allegoreesile tõsisema intellektuaalse aluse, tänu millele
allegooriline meetod läbi keskaja püsima jäi. Kasutas poleemikas hereetikutega esimesena
väljendit ,,Looduse Raamat". Rõhutas sarnasust looduse ja pühakirja raamatute lugemise
meetodite vahel. Arvas, et Jumal on varustanud loodusmaailma objektid tähendustega, mis
omakorda osutavad sõnumitele, mille leiame Piiblist. Üheks olulisimaks panuseks võib pidada
selle sõnade ja loodusobjektide vajelise seose formaliseerimist, mida allegoorilise eksegeesi
puhul vaikimisi eeldati. Seletab, et pühakirja sõna-sõnaline tähendus on määratud sõnade
annaabi.ee 
