Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Saarlased palusid rahu, kui 8 päeva jooksul oli maad rüüstatud.
Vanematega nõu pidades tehti saarlastega rahuleping, mis neid kohustas oma sõjariistad
Lihulasse viima, nõutud arvu pantvange andma ja oma Maapensaare kindluse maha lõhkuma
(Hoeneke). Sel ajal rüüstasid leedulased Liivimaad ühes 2000 venemaalasega (Hoeneke), kelle
hulgas oli vististi suur hulk Ostrovimaale läinud eestlasi ja teisi eesti pagulasi (v. Luiga, lk. 135
j.).
Ordu Tallinna asevalitseja Goswin van Hercke lugemise järele olid Harjus-Virus eestlastest
mässu algusest peale ühtekokku 30 000 inimest (noori ja vanu) otsa saanud (siia hulka tuleks
Hoeneke arvus ka pagulased arvata). Peale selle olid saarlaste ohvrid ja sakalaste omad. Viimaste
kohta on ainult oletusi (v. Luiga, n. t., lk. 139 jj.). Kuid selge on, et selle hävitustöö tagajärjel
Sakala lõunapiir viimaks tublisti koomale tõmbus : tühjaks või hõredaks jäänud maakohtadele
asusid lätlased.
Harjumaa kohta tähendatakse 27. IV