V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
naisi, lapsi, kuningaid, piiskoppe, sandarmeid, küll põlvili, küll püsti, küll ratsa, kõigis
kiriku löövi ja koori sambavahedes? Igatahes mitte aeg.
Ja kes on vana gooti altari asemele, mis oli täis toredaid säilmekirste ja pühaduselaekaid,
pannud selle raske marmorsarkofaagi inglipeade ja pilvedega, mis Val-de-Gräce'i või
Invaliidide hoonest siia näib eksinud olevat? Kes on nii totralt selle kohmaka kivik
anakronismi kiilunud Hercanduse meisterdatud karolingliku põranda kivitahvlite vahele?
Kas polnud see Louis XIV, kes Louis XIII soovi täitis?
Ja kes on pannud külmad valged ruudud aknaraamidesse, kus varem peaportaali roseti ja
apsiidi teravkaarte mitmevärvilised klaasid meie isade imetlevaid silmi küt-kestasid? Ja mis
ütleks kuueteistkümnenda sajandi koorilaulja selle kollase vaaba kohta, millega meie
barbaritest ülempiiskopid oma katedraali üle on määrinud? Tal oleks meelde tulnud, et
annaabi.ee 
