Johann StraussII
,,Ilusal sinisel Doonaul" hämmastab kõige enam ühelt
osalt teisele üleminekute ootamatuse ja samaaegselt range piiritlustega. Iga valsimeloodia
sellest tsüklist kujutab endast iseseisvast teost, ent koos moodustavad need ühtse viimistletud
ja lõpuleviidud muusikateose.
Kui ,,Ilusal sinisel Doonaul" oli muutunud Straussi enda suureks imestuseks tema
kõige populaarsemaks valsiks, otsustas helilooja tänada Viini meeste lauluseltsi endist
dirigenti Herbeckit- keda ta pidas kaudseks ,,süüdlaseks" Doonau-valsi menus-, pühendades
talle oma järgmise valsi ,,Vein, naised ja laul", tõelise ülistuse epikuurlikule elunautimisele.
Straussi valsikuninga tiitlit kinnitasid veelgi kaks järgmist valssi :"Uus-Viin" ja ,,Viini
veri".
1860-70-ndad aastad kujunesid Straussi loomingulise õitsengu tippajaks. Muidugi
kirjutas ta ka hiljem, operettide kõrvalt, valsse- suurepäraseid, hingerõõmustavaid ja
erutavaid muusikapalasid