niit jne), leiuaeg (kuupäev, aasta) ja leidja nimi. Ka õppeherbaariumil võiksid juures olla leiuandmed, sest ka need herbaarlehed võivad kunagi botaanikuid huvitada. Pealegi pole leiuandmete kirjapanek kontimurdev tegevus. Vahel arvatakse, et kindlasti peab olema taim liigini määratud, muidu polevat lehel väärtust. Tegelikult on tähtsad just leiuandmed ja määranguta või ainult pere- või sugukonnani määratud herbaarmaterjali on meie suuremates herbaariumides päris rohkesti. Küll kunagi määratakse ka tundmatud herbaarlehed ja need võivad osutuda siis iseäranis väärtuslikeks. Kui me tahame taimi näidata raamitult seinal või hoida kasvõi lihtsalt hunnikus või kausta vahel, et nende järgi oleks võimalik taimi õppida, peab taimi koguma ja kuivatama eriti hoolikalt. Taim kogutakse võimalikult kõikide osadega: õied, lehed, varred, juurmised lehed jne ning
Mükoloogias, nagu mitmes teiseski valdkonnas, oleneb uuritus uurijate arvu ja ruutkilomeetrite suhtest. Ometi peab tõdema, et Saaremaa ligi 2700 ruutkilomeetril ei ela ühtegi kutselist mükoloogi. Eelmise sajandi esimese poole seeneteadlaste uurimused käsitlevad põhiliselt mikroseeni. Makroseente süstemaatilise uurimise alguseks võib pidada 20. sajandi teist poolt. Viimase 35 aasta jooksul on Tartu mükoloogid korraldanud hulga uurimisreide Saaremaale, et koguda herbaarmaterjali, mille alusel on koostatud Saaremaa seenestiku nimekirjad. Oma panuse Saaremaa seente uurimisse on andnud ka ühisekspeditsioonidel osalenud Soome ja Rootsi mükoloogid. Paarikümne aasta jooksul olen lehikseente kohta materjali kogunud ka ise. Saaremaa oma seened. Saaremaal armastatakse eriti harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). Soodsal aastal võib ,,Saaremaa kukeseent" leida eksportartiklina suurtes kogustes ka
annaabi.ee 
