oma välimuses. Ka soojas kohas hoides tuleb vahelehti kord-paar päevas vahetada. Taimed on kuivad siis, kui katsudes ei tundu nad enam niisked ega külmad. Ajalehtede vahele võivad taimed jääda kuni monteerimiseni. Herbaarium kleebitakse tugevamale joonistuspaberile, mille mõõdud on 42 x 28 (või 27) sentimeetrit ehk natuke väiksem kui A3 suurus. Eraherbaariumid on enamasti lõpuks jõudnud suurtesse herbaariumidesse ja herbaariumite liitmisele mõeldes võiks kohe algusest peale kasutada õiges mõõdus paberit. Kui teile ei paku kunagine harrastus enam huvi, siis võiks leiuandmetega herbaariumi pakkuda suurtele taimekogudele selmet seda prügimäele visata. Kleebitakse liimpaberi ribadega, milleks sobib aknakleeppaber või mida võib lõigata näiteks margipoognate servadest. Kleeplint või teip taimede monteerimiseks ei sobi, pealegi muutub aja jooksul teibi serv tolmu tõttu koledaks
kaltsiumkloriidiga, Samblikke hoitakse paberist ümbrikes bõi karpides. Vetikaid säilitatakse kuivatatult karpides või herbaniseeritult. Vilju, seemneid hoitakse kas karpides, paberümbrikes või plastkottides. Säilimise kohapealt on väga oluline paberi kvaliteet, millele taimed monteeritakse. Varased heraabriumid (17-19. Saj 1. Pool), mis on monteeritud kaltsupaberist lehtedele, on väga hea kvaliteediga.Hilisemate herbaariumite jaoks on kasutatud halvakvaliteedilist paberit, mis muutub ajaga happeliseks, hapraks. Paberi PH peaks olema 7-8. Sildid peavad olema arhiivisäilituspaberist. Osa kleeplinte võib kiiresti lagundada taimi ja alusmaterjali. Loomsed liimid kaotavad vananedes oma liimivad omadused ja muutuvad jäikadeks. Sageli kasutatavad herbaariumid kipuvad mehaaniliselt lagunema. Biokahjustustest on levinumad putukad, hallitusseened