Heraldika
uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite
erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast
midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate
reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7)
Vapiajaloo üldkäsitlusi hakati avaldama entsüklopeediates 18. sajandil. 20. sajandi algul piiritleti
märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille
aluseks on kilp, sellega välistati iga juhusliku heraldilise pildiga kilbi nimetamist vapiks. Vapp
tekkis seega hetkest, mil kilbil kujutatud pilti kasutati selle omaniku pitsatis teda või tema tiitlit
tuvastatava embleemina. Kilbist sai vapp siis kui see muutus õigusasjaks.
Pärast II maailmasõda asutati Belgia ja Prantsuse heraldikute algatusel Pariisis Rahvusvaheline
annaabi.ee 
