Heraldika
sajandil. 20. sajandi algul piiritleti
märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille
aluseks on kilp, sellega välistati iga juhusliku heraldilise pildiga kilbi nimetamist vapiks. Vapp
tekkis seega hetkest, mil kilbil kujutatud pilti kasutati selle omaniku pitsatis teda või tema tiitlit
tuvastatava embleemina. Kilbist sai vapp siis kui see muutus õigusasjaks.
Pärast II maailmasõda asutati Belgia ja Prantsuse heraldikute algatusel Pariisis Rahvusvaheline
Heraldika Akadeemia, mis pani aluse rahvusvahelisele koostööle. Tänu rahvusvahelisele
koostööle jõudsid eri riikide juhtivad heraldikaajaloolased ühisele seisukohale, et vapist saab
kõnelda alles 12. sajandi teisest poolest, sest alates sellest ajalisest piirist on võimalik vanimate
Euroopa vappide järjepidevust tuvastada. Küsimusele, milline oli esimene vapp, otsitakse vastust
jätkuvalt.