Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis
sajandil elas üle
tervendusprotsessi. Franciscus lõi kerjusmunkluse, tema ordu sanktrioneeriti Innocetius III
poolt Ümera lahinguga samal aastal (1210). Ordu rajaja kuulutati pärast surma pühakuks.
Franciscuse õpetus tähendas loobumist maisest varast, piiritut ja omakasupüüdmatut
armastust Jumala, looduse ja inimese vastu.
15. sajandi alguses märgivad Liivimaa kõrgvaimulikud, et edasine väikekabelite, eriti
Antoniusele pühendatute ehitamine tuleb lõpetada. Eestlaste eesnimede uurimine annab alust
väita, et kristlikele eesnimedele üleminek toimuski just 15.- 16. sajandil.
Isegi kui eestlased veel 15. sajandil issameiet ei mõistnud ja paljud neist pikset oma jumalaks
pidasid, näitab kristlike eesnimede levik, et katoliiklus oli muutunud nende elukorralduse
lahutamatuks osaks. Tähtsamatel pühadel käidi ka missal ning ka pühapäeviti käidi kirikus.