Talupoja elu keskajal
võidelda edukamalt ikaldustega; kui talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili
või vastupidi.
Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga ("viljasaagimine").
Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud
viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui
põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära,
et anda pinnasele väetiseks tuhka.
Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt
käidi vilja jahvatamas elukutselise möldri juures. Harva tehti seda käsitsi kodustes
tingimustes.
Lisaks teraviljale kasvatati veel herneid, ube ja naereid.
Paiksete talupoegade koduloomapidamine oli igal pool üsna piiratud. Põhjuseks see, et
arenenumates piirkondades oli seni üldkasutatav kõnnumaa antud erakätesse, muudetud
annaabi.ee 
