Eesti rahvamuusika
4.2. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks
mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla
vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente.
Helletati ajaviiteks üksi olles ja sidepidamiseks teiste karjastega. Kõige rohkem helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis selge õhu tõttu
kaugemale. Hästi kostis hääl ka siis, kui maa oli mägine või kõrval oli mets. Sageli kujundas iga karjane omapärase huike või helletuse, et
teistel oleks juba esituslaadist ja viisist tunda, kellega on tegemist.
4.3. Loodushäälendid ja looduskõnelused
Loodushäälte täpsel jäljendamisel on olnud tähtis ülesanne: peibutada ligemale jahiloomi ja -linde. Lindude-loomade hääli võis teha ka lõbu
pärast
annaabi.ee 
