Kui suur ei saa olla, olgu väikegi...
See väljendab selgelt, kuidas inimesed on valmis pugemiseks ka oma hinge müüma
ning nii tähtsamaks saama. Kui eneseuhkusest enam raasugi alles ei ole ning
igasugune isiksus kadunud, võib ju loota, et nüüd ollaksegi suur-on ju selle nimel nii
palju üle elatud ja läbi kogetud.
Tegelikkuses on see kõik vaid enesepettus ning hoopis suurem on inimene, kelle
jaoks on oluline olla väikegi ja täita sellega roll siin elus ning oma riigis. Luuletuses
"Helleenlane ja pärslane" kirjeldab Liiv sarnast olukorda:
Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra,
ma olen kreeklane- mind lase nõnda surra!
Väärtustades oma rahvust, ongi ka väike inimene juba piisavalt suur ja võib surra,
tundes uhkust selle üle, kus ta on.
Võib ka juhtuda, et inimene ei soovigi olla suur ja tähelepanuväärne. Hasso Krulli
ütleb oma ettekandes "Marginaalne Juhan Liiv", et luuletaja ainuvõimalikuks
annaabi.ee 
