Aleksander Puškin
Kõige heasoovlikumadki sõbrad ei saanud meenutamata jätta Puskini kerget haavatavust.
Solvumisele järgnes tihti ninakas ja väljakutsuv käitumine. Pustsin on meenutanud: "Puskin oli
algusest peale kergesti ärrituv ja sellepärast ei äratanud üldist sümpaatiat. Mõnikord pani ta end
oma kohatute naljadega või piinlike teravuste ütlemisega täbarasse olukorda, ega osanud sealt
enam välja tulla. Mõnda tühist päevajuhtumit arutades oli näha, kuidas ta pidas oma
hellatundelisuses liiga tähtsaks igasugust tühja-tähja, ja see tegi talle muret. Kodus peeti
Aleksandrit käpardiks ja ta hakkas üle kõige hindama kehalist osavust, jõudu ning suutlikkust
enese eest seista.
1812. aasta sündmused jätsid lütseistidele sügava mulje. Noored käisid saatmas kõiki
kaardiväepolke, sest need marssisid otse lütseumi eest mööda. Nende aastate jooksul arenesid
paljudes lütseistides, sealhulgas ka Puskinis, kodanikutunne ja varajane vabadusearmastus.