V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Neitsile eelistanud ja ta oma emaks valinud. Ta oleks tahtnud sellest neitsist sündida, kui see
tol ajal oleks elanud, mil tema endale inimese kuju võttis! Tütarlapse silmad olid säravalt
mustad, ta tumedais juustes särasid kuldkiud, kui päike neist läbi tungis. Tantsides polnud ta
jalgu nähagi, nagu ei näe ratta kodaraid, kui nad kiiresti keerlevad. Mustades palmikutes
särasid päikese käes metalsed litrid, mis ta otsaees tähtedest pärjana kiirgasid. Ta sinine,
helkudega ülekülitud kleit oli nagu suveöö täis tuhandeid tähti. Ta nõtked tõmmud käed
põimusid ümber piha, kord kinni, kord lahti, nagu kaks linti. Ta kehakuju oli üllatavalt ilus.
See särav kuju kiirgas valgust isegi päikese valguses. Ah tütarlaps, see olid sina! Olin
haaratud, joobunud, võlutud ega saanud teisiti, kui äkki kohkunult võpatasin; tundsin, et
mind puudutas saatuse sõrm.»
Erutatud preester jäi hetkeks vait. Siis jätkas ta:
annaabi.ee 
