Viivi Luik
lepakoore maik...
Hallis taevas äkki särab
kullakarva laik!
* * *
Porikarva rõsked rajad,
jahedaks jäänud muld.
Ladvast lakkamata sajab
tuultelõhnast tuld.
/.../
V. Luige loodusluules on väga palju isikustamist:
...laulavad lumised luhad...(,,Pungad");
...ülased vaatavad võsast... (,,Kutsikas");
Meri muiates kehitab õlgu ja noogutab kivide reale. (,,Rannalaulud")
...pisike lill tõsised silmad tõstab.
...jõgi laulab helkjat laulu... (,,Kurgjal") jpt.
Loodusluuletuste kõrval oli selles luulekogus veel vähemalt üks luuletus, ,,Teeidüll" ühiskondliku
vihjega. Kirjandusteadlane Maie Kalda arvates oli see kasseti (,,Noored autorid 1964") kõige
halvamaitselisem tekst.
Tuul rusikaga vastu lõuga taob
ta on hull ammugi ma seda tean.
Klaaskülm on vaikus, päike süngelt kaob,
hulk vettind räbalaid on taevas reas.
Teed märga, porist lirtsuvat ma käin,
ees verrekastetuna punab haab.
annaabi.ee 
