ehk tasakaaluolekust ja see iseloomustab helitugevust. Mida suurem on võnkeamplituud, seda valjem on ka tekkiv heli. Kaudselt iseloomustab amplituud ka seda, kui suurt jõudu rakendati (kui palju energiat kulus) heli tekitamiseks. Üldjuhul, mida rohkem kulutatakse energiat, seda suurem on saavutatav võnkeamplituud ja seda tugevam heli tekib. Amplituudi muutmine (heli valjemaks/vaiksemaks) ei oma mingit mõju selle sagedusele ning vastupidi. Miks räägitakse helivaljusest detsibellides? Tavaliselt mõõdetakse heliallikate helivaljusi, kuid nende helispekter sisaldab palju helisagedusi. See tähendab, et heliallika heli pole puhas siinustoon. Rikkaliku spektriga on ka müraallikate poolt tekitatavad helivõnkumised. Sellise heli mõõtmiseks oleks vaja mõõteriista, mille näit sõltuks sagedusest sama seaduspärasuse järgi kui kõrva samavaljusjooned (tundlikus peaks langema madalatel ja kõrgetel helisagedustel). Müramõõtjates kasutatakse
Sellesama amplituudi muutmine paneb vahetult võnkuma kõrva trumminaha, ning väga raske on ette kujutada, kuidas inimene imepisikesi trumminaha võnkumisi tajub kuristavalt valju helina. Inimkõrva suutlikkus helisi vastu võtta on tõepoolest hämmastav. Kõige valjema heli amplituud, mida inimene tajub, ilma et sellega kaasneks valuaistingut on umbes kümme miljonit korda suurem kui kõige vaiksema tajuva heli amplituud. Järelikult kui rääkida helivaljusest amplituudi terminites, siis kuluks selleks suur hulk arve. Kuid on olemas teine, parem võimlaus. Oleme juba kogenud, et lihtsam on rääkida tasemest, võttes kasutusele suhtelise ja logaritmilise ühiku detsibelli. See, kui tillukesi helitaseme erinevusi inimene tajub, sõltub heli astmest. Mõistliku tugevusega helide puhul on eristusläve suurus umbes 0,5 dB, kuid kuuldeläve ligiduses tõuseb eristuslävi märgatavalt. Inimese suur tundlikkus taseme-erinevuste suhtes tähendab,
annaabi.ee 
