Heliplaatide valmistamiseks kasutatud materjalide järgi eristatakse eboniit-, atsetaat-, ja vinüülplaate. Eboniitplaadid. Varased Berlineri plaadid, haruldased. Eboniit on suure väävlisisaldusega kummi, tumepruun või must, termoplastiline materjal. Ei talu hästi valgust ja kuumutamist, mille toimel hakkab väävel eralduma, materjal muutub hapraks ning kaotab läike.. Hape loomulikult lagundab plaati. Kahjustatud plaadi mängimisel hööveldab astel tugevasti helivagu. Atsetaatplaate kasutati enne magnetlindi kasutuselevõttu otseseks, kiireks helisalvestuseks. Sellakplaadid. Esimene sellakplaat valmistati 1897. aastal ning neid kasutati kuni 1950.aastateni mil nende asemele ilmusid vinüülplaadid. Venemaal valmistati viimane sellakplaat 1970. aastal. Sellakplaadid on suhteliselt stabiilsed. Nad valmistatakse sellaki ja täiteainete segust. Sellak on kollane kuni pruun looduslik vaik. Vinüülplaadid on valmistatud vinüliidist, st
Eboniitplaadid. Varased Berlineri plaadid, haruldased. Eboniit on suure väävlisisaldusega kummi, tumepruun või must, termoplastiline materjal. Ei talu hästi valgust ja kuumutamist, mille toimel hakkab väävel eralduma, materjal muutub hapraks ning kaotab läike. Valguse poolt põhjustatud oksüdatsioonireaktsioonide tulemusena tekivad väävlioksiidid, mis koos niiskusega moodustavad väävelhappe. Hape loomulikult lagundab plaati. Kahjustatud plaadi mängimisel hööveldab astel tugevasti helivagu. Atsetaatplaate kasutati enne magnetlindi kasutuselevõttu otseseks, kiireks helisalvestuseks. Alates 30. aastatest valmistati atsetaatplaadid järgmiselt. Alumiiniumkettale (sõja ajal kasutati ka klaasi, ning odavate plaatide tegemisel ka pappi) kanti kastoorõliga plastifitseeritud nitrotselluloosi või atsetaattselluloosi kiht. Seda tüüpi heliplaadid on kõige vähem vastupidavad. Peamine kahjustus on kattekihi kokkutõmbumine, kuna plastifikaatorina kasutatud kastroolõli aurab ära
annaabi.ee 
