teistsuguste takistuste puhul tuleb korrektsioonelementide suurusi täpsustada arvutuse teel või katseliselt vastavate diagrammide järgi (joonis 6.7. lk. 309). Helitugevust saab kuuldeõigelt reguleerida ka ilma harunditeta takisti abil (joonised 6.8. ja 6.10. lk. 310 ja 311). Soovitatav kasutada harunditega. Et sageduskompensatsioon oleks õige peab helitugevuse tase regulaatori suurima helitugevuse asendis olema lähedane 90-nele foonile (võib olla vahemikus 85...90 fooni), sest suurtel helitugevustel on samavaljusjooned võrdlemisi sirged. See helivaljus tase on soovitav konkreetses kuulamisruumis välja reguleerida nivoomõõturi (müramõõturi) abil, muutes helisagedusvõimendi pingevõimendust eel- või võimsusvõimendis. Helitugevusregulaator peab seejuures olema maksimaalsele helitugevusele vastavas asendis. Mõõteriista puudumisel on võimalik etteantud helirõhu taseme saavutamiseks vajaliku väljundvõimsus ligikaudselt määrata jaotises 7.11.4 toodud valemiga.
kasutusele termin psühhofüüsikaline. Vanimate ja laiemalt kasutatavate psühhofüüsikaliste karakteristikutena tuleks esile tuua termineid "phon" ja "sone". Metoodika, mida kasutatakse nende terminite defineerimiseks on sarnane teiste valjuse indikaatoritega ja sisaldab subjekte, mis sobivad helide võrdlemiseks soovitusliku tasemega subjektiivse valjuse tingimustes (või ühel juhul müra). "Phoni" puhul esitasid Robinson ja Dadson (1957) subjekti 1000 Hz puhta tooni (baasheli) erinevatel helitugevustel ja seadis erinevad sagedused puhasteks toonideks (võrdlushelid) kuni võrdlusheli oli hinnatud samaks tugevuseks nagu baasheli. Võrdlusheli detsibellide tase salvestati. Nendest andmetest koostati vastavad kõverad, mis on esitatud joonisel 2. Iga kõver iseloomustab detsibellide määra erinevatel sagedustel, mis on hinnatud valjuselt võrdseks 1000 hertsise tooniga. Joonis 2. Võrdse valjusega puhaste toonide kõverad. Iga kõver näitab heli intensiivsuse taset
annaabi.ee 
