See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikkuses sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedad loomingulised kontaktid teiste noorema põlvkonna heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissööridena töötasid. Raadios töötas ta 1967. aastani. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku. Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini ja aasta hiljem 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini. 2005
pühendunud ansamblis "Vox clamantis". Looming: 1990. aastatel debüteerinud eesti heliloojate seas on Tõnis Kaumanni käekiri silmatorkavalt omapärane. Tema stiili alus on eesti muusikas juba varasematel aegadel sügavalt juurdunud neoklassitsism. Samuti nagu neoklassitsistlikus muusikas, nii kuuleme ka Kaumanni teostes sageli elavat ja aktiivselt pulseerivat rütmi. Tema kujundites on sageli sarnasusi Prokofjevi ja Sostakovitsi heliteostega, lähedust võib aimata ka barokiajastu muusikaga. Traditsioone eelistab Kaumann ka instrumentide käsitluses, öeldes: "Viiulit võib mitut moodi poognaga taguda, aga minu jaoks muutub pill siis lihtsalt puust kastiks. Pillile omane kõla tekib minu arust siiski traditsiooniliste mänguvõtete abil." Kaumanni muusikas on palju huumorit. Ei saa ju hirmtõsine olla teos, mis kannab pealkirja "Nihilissimus acutus" (s.o pseudohaigus, mis diagnoositi Juhan Smuuli
annaabi.ee 
