Keeleteaduse alused
kujutamiseks.
Sõnadel on palju tähendusi, nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Kui
räägitakse mingi isiku, eriala või rühma keelest, mõeldakse sellega erinevaid
keelekujusid, ehk allkeeli.
Erinevuste määr ja laad sõltuvad küll sellest, kuidas keelt määratleda ja mida pidada
loomuliku keele vältimatuiks omadusiks. Loomade keelt võib üldiselt iseloomustada
kui signaalikeelt. Inimese hääldusorganid on aegade jooksul spetsiaalselt kohandunud
helisignaalida tekitamiseks, osalt isegi samade elundite muude funktsioonide arvel.
Inimese süteem ongi geniaalsem: selleks kasutatakse vaid väikest hulka (harilikult 20-
70) erinevaid hääliküksusi ja piiraatul hulgal ühendamisvõimalusi. Loomulik keel on
kahetasandiline süsteem: hääldustasandil ei ole üksustel iseseisvad tähendusi, kuid
neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. seda omadust
nimetatakse keele kaheplaanilisuseks. Piiratud hulga märkide abil on võiamlik luua
annaabi.ee 
