Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula
sügistormid / on kiskunud südamest." Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda
kauniks kujutluseks sügisest.
,,Tuul rabistab lehti maha,
pilv kihutab rutuga,
ja sügav sügisekaha
käib üle karjamaa.
Siin istun ma kase alla,
kuis enne istunud ma;
kui enne, tuul kisub puist lehti
ja keerutab nendega.
Need kadunud kevade keeled,
mis hõisanud kevade aul;
neis helisend ööbiku hääled,
olnd iga lehe all laul.
Nüüd iga lehega langeb
laul maha murule-
siin iga lehega langeb
laul mulle südame.
Siin iga leheke räägib
neist kadunud lehtedest,
mis kõledad sügistormid
on kiskunud südamest."
,,Ütle, kus sa siis nii kaua käinud
oma kuldse kodupinnalta?
Mis su süda otsima sealt läinud
annaabi.ee 
