Parem üks sõber kui sada tuttavat Tuttavateta elu on värvitu, ilma sõbrata elu on lausa koormav. Vajame tuge, et vastu pidada emotsionaalselt rasketel aegadel. Kas ilma sõbrata heliseksid meil peas mõtted rõõmust, teiste heaolust? Kas ilma hingekaaslaseta oleks meil rõõmu, mida jagada? Meil kõigil on lähedased, keda nimetame sõbrannadeks või sõpradeks. Sageli räägime neile oma muredest ja raskustest, lootes nende abile ja mõistmisele. Sõprade kohta võib öelda isegi usaldusalused, kuna räägime neile oma saladusi ja põnevaid juhtumisi kõike seda rääkides usaldame neid ja oleme kindlad, et neid ei räägita edasi.
Küsitleti ärevusega lapsi ja noori õpetajaid. Kõik vastasid, et nad polnud märganud, kas Tom ja Becky olid tagasisõidul praamil, sest oli juba pime, ja kellelgi ei tulnud mõttessegi järele uurida, kas keegi puudub. Uks noormees pahvatas lõpuks välja oma kartuse, et nad on ikka veel koopas! Missis Thatcher minestas; tädi Polly hakkas nutma ja käsi ringutama. Sõnum rändas suust suhu, salgast salka, tänavast tänavasse; ja viie minuti pärast heliseksid kellacl metsikult ning kogu linn oli jalul! Cardiffi künka vahejuhtum muutus otsekohe tähtsusetuks, murdvargad unustati, hobused saduldati, paadid varustati meeskondadega, aurupraam telliti välja, ja enne kui kohutav uudis oli pool tundi vanaks saanud, kihutasid kakssada inimest maanteed ja jõge mööda koopa poole. Kogu pärastlõuna näis linnake tühjana ja väljasurnuna. Paljud naised külastasid tädi Pollyt ja
hobustekoplist ja küsinud: ,,Mis siis sina seal nii väga vahid?" ,,Ei midagi, kuulasin ainult kirikukelli," vastas Indrek. Isa jäi seisma, nagu tahaks ka tema kuulata, kas tõesti kellad löövad täna hommikul nõnda, et teevad südames hella valu, aga üürikese aja pärast ta ütles: ,,Kellad ei löögi enam, ma kuulsin neid siis, kui olin alles välja all." Tõepoolest ei löönud kellad juba ammugi enam, aga Indrekul oli ikka veel tundmus, nagu nad heliseksid kuski sügavamal, kas peas või rinnas. ,,No kas sul on nüüd ka pisut kergem, kui oli kodus?" küsis isa. ,,Raske öelda," lausus Indrek. ,,Ma mõtlen mõnikord, et kui sa ometi pisutki kergemini leiba saaksid, kui meie siin, siis oleks sel vaeval ja kulul ju mõtet, muidu aga..." Isa jättis ütlemata, mis oleks muidu. ,,Ehk saab lõpuks," arvas Indrek viimaks. ,,Minul on ta küll vaevaline olnd," rääkis isa, ,,ja ega näe valgemaid päivi enne, kui kaks kätt
annaabi.ee 
