Megamaailma füüsika
Philolaus, aga ka idamaade astronoomid Mu’ayyad al-Din al-’Urdi, Nasir al-Din Tusi jt, kuid
terviklikule heliotsentrismile pani aluse 1543. aastal Poola päritolu teoloog ja loodusteadlane
Nicolaus Copernicus (Mikolaj Kopernik).
Heliosentristlikus käsitluses, asus maailmaruumi keskpunktis Päike, mille ümber tiirlesid
Maa, koos tema ümber tiirleva Kuuga ja teised planeedid. Ka selles mudelis ümbritses
tiirlevaid taevakehi nn kinnistähtede vöönd. Heliotsentrismi areng oli pikka aega pidurdatud
kartuses sattuda kirikuvande alla ja/või koguni tuleriidale. Täieliku võidu saavutas
heliotsentrism alles pärast seda kui Johann Kepler sõnastas 1609. a (III seaduse aastal 1619)
planeetide liikumist kirjeldavad seadused, mida omakorda üldistas Isaac Newton 1687. aastal
oma ülemaailmse gravitatsiooniseadusega.
4.4. LÕPMATU MAAILMARUUM
Ühena esimestest sõnastas 1. saj BC oletuse, et maailmaruum on lõputu Rooma filosoof
Lucretius