Eesti muusika
(Ei tohi unustada, et heliplaate ju
peaaegu polnud.) Lemba oli toona see verstapost, millega vist kõike ja kõiki mõõdeti.
Muidugi ka Eller. Näiteks 1921. aasta 8. aprilli sümfooniakontserdi puhul kirjutab kriitik
E. Borman: "Tõesti: see kunstnik on jumala armust, samasugune oma andeka, musikaalse
rahva kultuurikandja, nagu seda on Artur Lemba." Ellerist veel niipalju, et tema nimi
läbib XX sajandit kõige tugevama niidina: 1905. aastast end muusikaga sidunud ja 1920.
aastast heliloojadiplomiga Eestisse asununa on oma koolkonna kaudu tänaseni täies
loomejõus.
Niisiis luuakse XX sajandi esimese neljakümne aastaga vaid seitse sümfooniat, millele
1940ndad lisavad samapalju, et siis 1950ndate lõpul justkui paisu tagant vabaneda.
Samas hakkavad 1950. aastate lõpul sümfoonia piirid ähmastuma (pikkus, osade arv jms.)
ja tihti ei saagi aru, mis vahe on näiteks sümfoonial ja sümfonietil. Muidugi, teose
pealkirjastamisel oli ka puhtpraktiline eesmärk: honorari suurus
annaabi.ee 
