Hääleriba – spektrogrammi allosas olevad piki triibud, mis viitavad helilisusele. Nende järgi tuvastame nt helilisi klusiile. Palataliseerumisel on F 2 väärtus suurem. Poolvokaalse r-i puhul stabiilsust ei teki, hambasompudel ei teki sulgu. Helitutel konsonantidel puudub formantstruktuur. Hääleallikas on mujal. Kõnetrakti mingisse kohta tekitatakse sulg või ahtus. Helitutel klusiilidel tekib sulg. Hääldamisel tekib järsk energia, mida spektrogrammil on näha kriipsuna. Helilisusviive – helilisuse algamise aeg: kõigepealt vaikus, siis sulu tekitamine, hoidmine, vallandamine (sulu vallandumisele viitab järsk energia teke), siis helilisus. Helitute frikatiivide puhul tekib hõõrdumisel müra, mida kajastab spektrogramm. s-häälik on 4000 Hz+: intensiivne müra. võrreldes š-ga ei teki nii kitsast ahtust ning ei ilmne nii madalat sagedust (alla 4000 Hz). Häälikutel f, t pole müra, aga h puhul kaasneb nõrk müra kõigi sagedustega.
annaabi.ee 
