Ta oli elegantne, hästi kasvatatud, oskas prantsuse keelt paremini kui vene keelt, oli suurepärane pianist, laulja ja tantsija; teda ootas ees kaardiväeohvitseri muretu karjäär. Kuid omaste kurvastuseks ning sõprade imestuseks loobus ta järsku oma ,,õnnest". 17-aastasena kuulis ta esmakordselt Glinka ja Dargomõzski muusikat. Noormees, kes lapsest saadik oli armastanud talupojalaule, oli vapustatud Sussanini, Antonida, Ruslani, Ludmilla, Natasa aariate rahvuslikust helilaadist. Tal tekkis kindel soov ka ise kirjutada mõni niisugune ooper. Kuid ta ei teadnud ju komponeerimisest midagi ega tundnud muusikateooria aluseidki. Heliloojana debüteeris Mussorgski 1860. aastal. Ta alustas romansside ja väikeste orkestripaladega. Kriitik Vladimir Stassov oli Mussorgski suur toetaja ja tema loomingu propageerija ka ajakirjanduses. Kuni 1861. aastani sai Mussorgski rahulikult loomingule pühenduda, kuna elatus mõisast saadavatest tuludest.
veeel tunda impressionismi mõjutusi, siis tema küpse loomingu vormikäsitlus läheneb enim neoklassitsismile. Tema teostest on kõige selgema vormiplaaniga 4. keelpillikvartett(1938), mille viis osa vastavad muusikaliselt materjalilt hästi tasakaalustatud sümmeetrilisele ABCBA-skeemile. Analoogselt tasakaalustatud vormilahendusi võib leida ka 5. keelpillikvartettis (1934) ja 2. klaverikonserdis (!931). Bartoki teoste harmoonia lähtub tavaliselt meloodiajooniste helilaadist: nende astmetele tugineb ka harmoonia. Kuigi Bartoki kompositsioonid on enamasti tonaalsed, avardas ta tonaalsuse mõistet nii rohkete laadiväliste dissonantside sissetoomisega kui ka mitme erineva helistiku kooskõlamise ehk polütonaalsusega. Teoses "Muusika keelpillidele. Löökpillidele ja tselestale" katsetas helilooja ka atonaalsuse ja seeriatehnikaga, kuid schönbergi laadis 12-helitehnika ehk dodekafooniani ta seda meetodit siiski ei arendanud (Bartoki seerias on siin vaid viis nooti )
annaabi.ee 
