Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega. Muuseumi kollektsioonis on sadakond viiulit, vioolat, tsellot ja muud keelpilli, neist ekspositsioonis küll vaid väike osa
valdavalt Tallinnast, siis kõik aasta läbi tegutsenud lõbustuskohad pidid talvehooajal toime tulema kohalike muusikutega. 89 R. Leemets. “65 aastat bändimuusikat Keilas”. – Lääne-Harju Ekspress 1997, 22.02. 90 Nagu edaspidi selgub, ei saa ainult koosseisu järgi siiski 100% kindlusega otsustada. Kuid Keila Bändi puhul pole mingit kinnitavat viidet, et neil sellised kalduvused võinuks olla. 91 Narvast on Eesti kultuuripilti tulnud Johannes Helila (tromboon, tuuba), Adolf Udrik (viiul), Karl Sillakivi (klaver), helilooja Erich Jalajas, viiuldajad August ja Rudolf Millid, omaaegne parim svingviiuldaja Jossif Šagal, lauljad Viktor Gurjev, Artur Rinne jt. Narvas alustasid oma muusikuteed ka Raimund Kull, Heino Kaljuste, Vello Lipand, Kalju Vest. 54 Siinsed andmed on suures osas saadud V. Ojakäärult, kes sai need omakorda Narvast pärit kunstnik Elmar Kellalt
annaabi.ee 
