Elektrooniline muusika
jõudsid kuulajani vahetult. Sellega lõppes aastasadadepikkune pürgimus noteerida muusikat
järjest täpsemini ja täpsemini.
Kuna nende varaste tööde kõlalised tulemused jäid selgelt ootustele alla, algas tehnikas uus
helisünteesi ajajärk, mis lõpetas 1954. aastal traditsioonilise siinushelide kontseptsiooni. Koos
loomingulise protsessi keerukuse kasvuga kahanes küll ühest küljest kõlaline kvaliteet, kuid
teisest küljest kasvasid helilooja võimalused helikomponente kontrollida. Esimeseks
tulemuseks võib pidada Stockhauseni teost Noorte laul (Gesang der Jünglinge), mis
kontseptuaalselt kasutab elektroonilisi kõlasid ja foneeme koos statistiliste
juhuseprintsiipidega (aleatoorika) ning heli ruumindamisega viie kõlarite rühma abil.
Heterogeense lähtematerjali töötlemise ja sobitamise idee viib loogiliselt live-elektroonika
kasutamiseni, millega Kölni elektroonilise muusika mõiste läheneb oluliselt konkreetse
muusika mõistele