Urmas Sisask
vahel oleva võsastiku täis porilompe, kriipivaid oksi, kive, okkaid ja juurikaid. Tol õhtul otsustas
Urmas elu surmatunnini muusika tähtedega ühendada. (Ibid, lk 36-37)
9
Urmasele meeldis, kui elu tema ümber oli rahutu, olgu tegemist lindude laulu või joodikute
lärmamisega. Ta oli saavutanud olukorra, kus välja arvatud tähti vaadeldes ei suutnud vaikust
taluda. Teatud tähtkujude ja sündmustega seostus tal mõni helikombinatsioon ja vastupidi. See aitas
tal mõnd hetke pikka aega mälus eredana hoida. (Kahro 2000, lk 38)
Tol ajal peeti tähevaatlusi veidraks ja naeruväärseks, mistõttu naerdi tema üle palju. Klassis teda ei
vihatud, kuid kuna klassi taset hinnati kommunismile iseloomulikult viimase järgi ja sellest sõltus
klassi au, olid kaaslased mures tema õpiedutuse pärast. Haige oli ta harva, aga kui, siis korralikult.