Kirikumuusika, kristlik muusika, vaimulik muusika
Kaja ja vastukaja hingelises tähenduses ehk ongi üks vaimuliku muusika põhilisi
omadusi. Muusika vastukajana puudutus, mida tunneme meeleliigutusena, soovis oma
emotsioone jagada, palvesse jäädes tänada, võimes näha oma elu hoopis teise nurga all,
tahtmine teha häid tegusid ja eelkõige mõistmine, et oleme kohtunud Jumalaga, et oleme
saanud tema väest osa. Niisuguse puudutuse kogemine ei sõltu enam kohast ja ajast, ega ka
sellest, kas muusikat kuulatakse elavas esituses või helikandjalt, kas ettekandja on
professionaal või asjaarmastaja, kas lüüakse muusikas ise kaasa või ollakse kuulaja rollis.
Me kõik teame, mida tähendab laulupidudel Gustav Ernesaksa/Lydia Koidula ,,Mu isamaa
on minu arm". Kui nõukogude ajal paljud laulupeo repertuaaris olnud laulud ei
kõnetanudki, siis selle lauluga said kõik kogeda hingelist puudutust, üheshingamist. Olles
meelevaldne, julgeksin siiski liigitada ,,Mu isamaa..." ka religioosseks hümniks, eriti kui
annaabi.ee 
