"Tants maailmade vahel" - Retsensioon
Peter Erskine ja John Patitucci, kelle võimas chill-meeleolu ja peaaegu füüsilist
naudingut valmistanud kitarripartii sisaldas peale väljareklaamitud
dzässielementide ka rock`n`rolli varjundeid. Harjumatu interpreetide
kombinatsioon (bänd pluss orkester) ei mõjunud koos mängides ühtsena.
Võimalik, et tegemist oli helilooja kunstliku taotlusega. Igaljuhul tajusin ma kahe
küllaltki erineva kollektiivi vahel pinget. Ehkki interpreedid ise elasid teineteisele
väga kaasa, joonestusid helidetulvas siiski välja teatud jõujooned ning tundus,
nagu oleks tegemist kahe korra ja kaoste omavahelise dialoogiga. Sellise pildi
kujunemisele aitas kaasa ka füüsiline vastasseis, mis tekkis iga kord kui orkester
bändile või bänd orkestrile nii öelda "teatepulga" edasi andis. Eriti markantselt
mõjusid need korrad, mil sellise vahetuse tulemusel tõusis publiku ette
visuaalselt meeleolukas sünkroniseeritud "poognatemeri".
annaabi.ee 
