V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
torisev kõmin; teisest otsast ulatub siia Louvre'i paksu torni bassbariton. Justiitspalee
kuning-
131
lik kellade koor heidab väsimatult igasse külge oma säravaid tilinaid, mille sekka kindla aja
järele langevad Jumalaema kiriku tornikella rasked löögid nagu suurte haamritena vastu
alasit, kust tilinad sädemetena laiali lendavad. Vahetevahel näete igasuguseid helisid voolavat
Saint-Germain-des-Pres' kiriku kolmekordsest lättest. Vahel sekka annab see jumalik
helidemass ruumi Ave Maria kiriku kiirele järsule viisile, mis puhkeb ja sädemeid pillub
nagu säraküünal, üsna sügavast helide-mere põhjast kuuleb undamisi kirikulaulu, mis näin
välja tungivat võbisevais võlvides tekkinud pooride kaudu. -- Tõepoolest, see on ooper,
mida maksab kuulata. Päeval kuuleb tavalist Pariisi suminat: siis linn kõneleb, öösel ta
hingab, nüüd aga ta laulab. Kuulake kõigi kellade koosmängu, lisage sellele juurde poole