V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kuhugi kõrgemasse kohta, kus te kogu linna oma silmade ees näete, ja oodake seal kellade
ärkamist. Jälgige signaali taevast -- seda annab päike -- ja korraga võpatavad tuhat
kirikut. Esmalt kuuleb mõnda harva helinat ühelt kirikult teisele rändavat, nagu annaksid
orkestrandid üksteisele märku, et nüüd on algus. Siis äkki -- vaadake (paistab, et
mõnikord ka
kõrv näeb), vaadake kuidas igast tornist ühel ja samal ajal tõuseb üles otsekui
kõladesammas, helideaur. Algul tõuseb iga kella helin hommiku säravasse taevasse sirgelt,
puhtalt, teistest eraldi; siis aga vähehaaval paisudes sulavad helid kokku, segunevad,
uhtuvad suurepäraseks orkestriks. Jääb järele üksainus helisev võngete mass, mis
lugematuist tornidest vahetpidamata hoovab, mis lainetab, hõljub, hüpleb, linna kohal tiirleb
ja läkitab kõrvulukustavaid helilaineid teisele poole horisontigi. Kuid see harmooniameri
pole sugugi kaootiline.
annaabi.ee 
