Heiti Talvik
Neil aastail tõlkis Heiti eesti keelde J. W. Goethe
draama "Götz von Berlichingen", mis lõpuks avaldati segastel oludel Betti Alveri
tõlkijanime all. Nõukogude okupatsiooni alguses arreteeriti kirjanik ja pärast
vanglavintsutusi Tjumeni oblastisse asumisele saadeti. Lõpuni kurnatud luuletaja suri
Urmanovo haiglas 18. juulil 1947.
Heiti Talviku luule
Heiti hakkas luuletusi kirjutama alles gümnaasiumis õppides, tema esimesed
luuletused on helgetoonilisemad ja romantilisemad kui hilisemad. Seda perioodi, kui
ta alustas luule kirjutamist võik nimetada "Enne Palaviku" perioodiks.
Varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses
kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissügis" I ja II, "Hälbimus",
"Sügiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist
midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sügiseleegia, Hälbimus", Hilissügis" II on
annaabi.ee 
