"helevalgena" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski värava taga äkki koer. Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud -- ootab ja hukutab sind teises paigas.