August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
" (ühendab mitut proosazanri), 19511959
August Gailiti "Purpurne surm"
On otsekui miski paratamattus, et kirjanik, kes kord ilma pikema
järkjärgulise arenguta üle öö läbi lööb, vastates oma ajajärgu publiku
hinge ja lõigates sellepärast kõige ohtramalt loorbereid, hiljem kas
kauaks või jäädavalt peab vaikima. Mis on olnud öelda, on öeldud hää
menuga; ja mis hiljem enesest välja pigistetakse otsekui kohusetundest
oma kirjaniku-kutse vastu, kahvub ega helestu enam.
Sarnaseks meteooriks eesti kirjanduses tuleb nimetada küll kõige päält
August Gailitit, kes kerkis esile Siuruga ja sai kohe loetavaks ning
populaarseks. Eks lugend siis Gailitit iga kirjanduslik ja, kui kätte sai,
mitte-kirjanduslik inimene! Kuidas keegi temasse suhtus, kas jaatades,
või eitades, see on teine küsimus, kuid igatahes sundis ta enesega
arvestama.
Gailit vastas vahest paremini kui ükski Siuru kirjanikest tolle ajajärgu
hingeelu
annaabi.ee 
