mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitav vägi. Teadmistest ülem Teadmus sai äkki valitsevaks: ELUVALU ongi ELUVÕLU! Nüüd toimub hämmastav pööre: timukas küsib Batriani käest: “Mida te seal näete?“ ja Batrian vastab: “Halihaljad hüllivad rohumaad ... kroommustad kappavad hobused ... Helkheledad roitvad härjad ... Sinesinised jõed, luikvalged luupavad aurikud ...“ Kaptenkomandör vaikis äkitselt; ta nägu helenes, avanes kui väikene püüne, kus etendus kõige ülevam, kõige mõtestatum vaatemäng.“26 Batriani kõige ülevam vaatemäng sisaldab just nimelt ülevust Kanti moodi, suletud silmade kujutluslikku vaadet saadab analüüsiv mõistuse hääl. Selline, mõistmise saatel isegenereeritud ülevus on veelgi kantlikult ülevam kui Kant ise ülevust ette kujutas. Ent Batrian, kes on lahti öelnud ilusast elust ja kaunitest vaadetest, kinnitab siiski, et tema meelis
Ta tõusis istuli, hõõrus silmi ja vaatas ümberringi; siis alles taipas. Oli jahe hall köidik ja metsa sügav kõikevaldav vaikus hingas mugavat rahu. Ükski leht ei liikunud, ükski hääl ei seganud suure looduse mõtiskelu. Lehtedel ja rohul pärlendasid kastetilgad. Tuleaset kattis valge tuha-kiht ja peen sinine suitsuriba tõusis otse õhku. Joe ja Huck magasfd veel. Nüüd hüüdis eemal metsas üks lind; teine vastas; siis hakkas rähn toksima. Vähehaaval helenes jahe hommikuhallus ja niisama vähehaaval rohkene- 92 sid hääled ning ärkas elu. Loodus raputas une maha, pustas tööd ja avas mõtisklevale poisile oma imed. Roheline ussike ronis üle kastese lehe, tõstis aeg-ajalt kaks kolmandikku oma kehast õhku ning «nuusutas ümberringi» ja jätkas siis teekonda, sest ta «mõõtis», nagu Tom ütles. Kui ussike omal tahtel tema poole ronis, istus ta liikumatult nagu kivi, ja tema lootused
annaabi.ee 
